Klient saab järjest rohkem ise tehtud.
Info kättesaadavus ei ole enam probleem. Pakkujaid on palju ning kanaleid, kust infot otsida, võrrelda ja osta, järjest rohkem.
See ei tähenda, et inimkontakt muutub vähem tähtsaks.
See tähendab, et inimene peab kontaktis looma rohkem väärtust ja usaldust.
Kui müüja või teenindaja annab ainult infot, mille klient saaks ise leida, või vormistab tehingu, mille klient on juba ära otsustanud, jääb tema roll väikeseks.
Klient vajab inimeselt midagi muud.
Enne huvi tekkimist vajab ta põhjust teema peale mõelda.
Enne otsustamist vajab ta kindlust valida.
Müüjast peab saama mõttealgataja
Aktiivmüügis ei ole klient tavaliselt sinu lahendust otsimas.
Ta ei pruugi sinule mõelda ega isegi tajuda, et mingi teema vajab tähelepanu. Ometi alustame sageli kohe tootest. Tutvustame ettevõtet, räägime lahendusest ja küsime, kas kliendil on huvi.
Aga miks peaks klient lahendusest huvituma, kui tal ei ole veel põhjust teema peale mõelda? Huvi ei saa lihtsalt küsida. Kõigepealt tuleb tuua kliendile huvi vääriv mõte.
Sellepärast peab müüjast saama mõttealgataja.
Mõttealgataja aitab kliendil märgata võimalikku pimenurka. Midagi, mis võib olla kliendile oluline, kuid mida ta ise ei näe, ei ole jõudnud analüüsida või on muude tegemiste kõrval edasi lükanud.
See ei tohi olla müüja välja mõeldud probleem, mis sobib mugavalt tema pakutava lahendusega. Selle taga peab olema tugev alus: kliendi olukord, nähtav muutus, andmed või korduv muster sarnaste klientide juures.
Müüja ei lähe kliendile diagnoosi panema. Ta toob lauale hüpoteesi, mida koos kontrollida.
Kui see klienti ei puuduta, ei ole vaja edasi suruda.
Kui klient tunneb olukorra ära, tekib päris põhjus vestlust jätkata.
Mõttealgataja esimene väärtus ei ole tehing. Tema esimene väärtus on see, et klient märkab pärast vestlust midagi, millele ta enne ei mõelnud.
Teenindajast peab saama ostutreener
Teeninduses on lähtekoht teine.
Klient tuli ise. Tal on juba mingi soov või mõte olemas. Ta võib olla teinud suure osa eeltööst ja isegi täpselt teada, millist toodet või teenust küsida.
See ei tähenda, et tema valik on tingimata õige.
Klient võib osata võrrelda omadusi, kuid mitte teada, milline erinevus tema olukorras päriselt loeb. Ta võib teada, mida tahab osta, kuid mitte olla kindel, kas see lahendab tema tegeliku vajaduse.
Kui teenindaja annab lihtsalt küsitud asja kätte, võib klient saada täpselt selle, mida ta küsis, kuid mitte selle, mida tal vaja oli.
Tiina Tohver kasutab selle rolli kohta head mõistet: ostutreener.
Ostutreener ei hakka klienti ümber veenma.
Ta aitab kliendil enda valikut kontrollida.
Ta saab aru, mida klient ostuga saavutada tahab, aitab olulist ebaolulisest eristada ja annab põhjendatud soovituse.
Vahel kinnitab ta kliendi esialgset valikut.
Vahel soovitab midagi muud.
Kas õige lahendus on odavam või kallim, ei ole peamine küsimus. Peamine küsimus on, milline lahendus sobib kliendile.
Ostutreener ei võta otsust kliendilt ära. Ta aitab kliendil otsustada kindlamalt.
Klient tahab ise otsustada
Klient ei taha, et müüja või teenindaja tema eest otsustaks, kuid kuulab hea meelega nõu, kui see ei kõla varjatud müügisurvena.
Survestav müüja püüab klienti enda soovitud otsuseni viia.
Ostutreener aitab kliendil enda otsuseni jõuda.
Mõttealgataja ei ütle kliendile, mida ta peab arvama. Ta annab põhjuse midagi uut kaaluda.
Mõlemal juhul jääb otsus kliendile.
Teenindaja ja müüja väärtus ei ole kontrolli ülevõtmine. Väärtus on aidata kliendil näha rohkem ja otsustada selgemalt.
Mida rohkem saab klient ise teha, seda olulisemaks muutub usaldus nendes hetkedes, kus ta inimesega suhtleb.
Müüjal või teenindajal võib olla tugev tulemuse soov. Aga see peab juhtima tema ettevalmistust, eristumist ja järjepidevust, mitte panema teda kliendi otsust suruma.
Kas tehingul on enam üks omanik?
Kui kliendi teekond muutub, kas peab muutuma ka see, kuidas me müüki kokku loeme?
Klient võib saada esimese mõtte sotsiaalmeediast, uurida teemat kodulehel, küsida AI-lt, rääkida müüjaga, saada teenindajalt soovituse ja teha tehingu lõpuks hoopis teises kanalis.
Kes selle müügi tegi?
Kas see, kes mõtte algatas?
See, kes aitas valida?
Või see kanal, kus klient ostu vormistas?
Ja kas ettevõtte jaoks peaks üldse olema kõige tähtsam, millises kanalis klient lõpuks ostab?
Vastutaja peab protsessil olema. Aga see ju ei tähenda, et kogu müük kuulub ühele inimesele või kanalile.
Kui tulemus sõltub ainult sellest, kelle nimele või millisesse kanalisse tehing lõpuks läheb, hakkab igaüks kaitsma enda numbrit.
Müüja tahab tehingut enda nimele.
Teenindaja enda müüginumbrisse.
E-pood enda kanalisse.
Sellises süsteemis ei jää uus roll püsima.
Mõttealgatajast saab jälle tehingu püüdja.
Ostutreenerist saab jälle lisamüüja.
Ja klient tunneb jälle survet, mitte selgust ja kindlust.
Seepärast tasub küsida, kas tänased eesmärgid ja tulemustasusüsteemid toetavad kliendi teekonda või panevad inimesed ja kanalid sama tehingu pärast võistlema.
Muutus peab algama mõtteviisist
Mõttealgataja ja ostutreener ei ole kaks uut müügitehnikat. Need on kaks erinevat arusaama inimese rollist.
Müüja ei peaks alustama küsimusest:
“Kuidas saada klient minu pakkumist ostma?”
Ta peaks alustama küsimusest:
“Millise olulise mõtte saan ma kliendile viia?”
Teenindaja ei peaks küsima ainult:
“Mida klient soovib?”
Ta peaks küsima:
“Mida tahab klient selle ostuga saavutada?”
Kui muutub mõtteviis, siis muutuvad ka vaated ja tegevused.
Inimkontakt ei kao
Aga müüja või teenindaja, kes ainult pakkumist tutvustab, küsitud asja kätte annab või valmis tehingu vormistab, ei ole konkurentsieelis, vaid kulu.
Mõttealgataja aitab kliendil märgata.
Ostutreener aitab kliendil valida.